Romad Eestis eelistavad endiselt abielluda kogukonnasiseselt, kuid tavalisemaks on muutumas ka varem rangelt keelatud olnud segaabielud mitteromadega. Sellegipoolest elavad romad sotsiaalselt ning perekondlikud sidemed mängivad nende elus olulist rolli. Kuigi romad elavad eri linnades, suheldakse regulaarselt eemal elavate perekonnaliikmetega. Toimuvad suuremad kokkusaamised, mis hoiavad kogukonna koos ning pakuvad võimalusi lastel ja noortel üksteise tundma õppimiseks ning ka abielude sõlmimiseks.
Ikka, ikka. Ikka teineteisega ikka näeme, et ei ole niimoodi, et käime iga päev üksteisel seal külas või niimoodi, aga meil on väga tihti siuksed kokkutulekud. Väga tihti me saame kokku näiteks vahest lähme lihtsalt niisama külla seal paari kolme kuu tagant ükskord kellelegi. Või helistad seal üksteisele jälle et “Kus sa oled ja kuidas läheb?” ja noh. Aga ikka kontakt on. (naine, s 1957)
See, kas noorte abielu aktsepteeritakse sõltub vanematest ja pere vanemetest liikmetest. Üldiselt romad abielluvad varakult, mis võimaldab astuda täiskasvanute maailma: teenida ise raha ning alustada pereelu. Romad rõhutavad, et neiu süütus abielludes on tava, mida järgitakse tänapäevani. Seda nähakse reeglina, mis ei ole ajaga muutnud. See, et noored jooksevad ära ning abielluvad hiljem, on samuti tavaline. Lahutused ja uuesti abiellumised on muutnud tolereeritavamateks. Kuigi abiellumisiga on tõusnud ja naised tihtipeale töötavad, nähakse ikkagi naise töö ja kohusena kodu ja laste eest hoolitsemist, söögi valmistamist ja kodu korrashoidu.
Peamiselt töötavad mehed. Mehed teenivad raha. Hobuseid müüsid varem, naised olid koduperenaised, sest lapsed ja nii. Kui naine sai, töötas, aga tihti ei saanud tööd, seepärast mustlased ei töötanud. Kui saavad, töötavad palju. Praegu töötavad väga paljud mustlased. Praegu kõik kes saavad lähevad Soome tööle. Väga paljud läksid ära siit tööle sinna. (naine, s 1957)
Perekonna ja kogukonnasisese solidaarsuse tähtsus on roma kultuuri osa Eestis. Ka sugulaste ja nende laste eest hoolitsemist peetakse oluliseks. Noorte abielunaiste jaoks on mehe perekonnaga läbi saamine ja austus ämma vastu olnud eriti olulised. Naised ei lõika juukseid lühikeseks ning kannavad pikemaid seelikuid jätkates kommete ja rituaalse puhtuse reeglistiku järgi elamist (mille järgi keha allapoole vöökohta peetakse mittepuhataks)
Ja see noor naine, ta ei tohtinud isegi sealt teelt üle minna, üle tee, kus see hobune oli. Ta ei tohtinud seal käia kus see hobune oli. Jaa, noor tüdruk, see võis käia. Aga kes on juba abielus ja ise vanem naine, näiteks minusugune, ei tohi minna. Ja see on tegelikult siiamaani kui inimesel on näiteks hobune. Ja mina ei tohi ju hobusele sinna nina alla minna, see ei ole kombeks, seda ei ole lubatud. Ma võin kaugelt seda hobust vaadata, aga käia seal, kus see hobune sööb seal või, see ei ole lubatud. (naine, s 1959)
Sellegipoolest tänapäeval elatakse pigem tuumikperekondadena, mitte laiendatud perekondadena ning reeglite järgmine on muutunud vähem rangeks, kuid noored tunnevad vanemate inimeste juuresolekul siiski vajadust käituda reeglitele vastavalt.
Aga noh kui ta on viisakas ja siuke siis hakkavad teda austama ja armastama kõik terve pere ja siis aastatega ta on juba ise perenaine. Täna on juba nii ja naa, kes tahab teeb, kes mitte, sest ei ela enam äiade ja ämmade juures eriti, elavad rohkem nagu eraldi vanematest ja teevad mis tahavad Aga vanasti oli see väga tugev komme, et see pidi olema. /…/ aga lihtsalt need noored enam eriti ei taha kinni pidada nendest kommetest ja unustavad ära juba. (naine, s 1959)
